Neljapäevadest on saamas liikumispäevad, kus võtame ette pikemaid matkasid. Lisaks kõndimisele, saame vaadata, millised muudatused on matkatee ääres toimunud ning alati leiame midagi uut ja huvitavat, mida eelmisel korral pole märganud.
Holstre-Polli asfaltrajad olid laste rõõmuks õhukese lumekorra all, kuhu mitte keegi enne meid ei olnud jälgi teinud. No mõned metsloomade jäljed seal siiski olid, aga inimeste omasid küll mitte.
Nagu pikk-pikk rull valget paberit, kuhu sai joonistada, kirjutada nime, numbreid või teha lihtsalt oma saapajälgi või pikali visates käsi-jalgu siputada ning hiljem uurida, mis kuju lumele jäi.
Lusti kui palju!
Siis aga märkas õpetaja Kadi ühe kase küljes imelikku mügarikku, mis eemalt vaadates tundus nagu väike karupoeg. Lähemalt uurides osutus see hoopis suureks kasekäsnaks.
Veel jäi meile silma kõrge puu, mille koor oli kellegi poolt kuni ladvani ära näritud. Kes küll seda teha võis? Pakutud variantide hulgast kutsus kaelkirjak esile kindla pearaputuse, põder ja jänes aga poleks nii kõrgele ulatunud. Järelikult pidi põder jänese kukile võtma, otsustati ühiselt. Nojah :)
Viimane tõus võttis nii mõnelgi matkasellil jalad nõrgaks. Leiti, et roomates saab ju ka edasi liikuda.
Mõeldud tehtud!
"Väsinud linnupojad oksa peal"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar