NÕIAD TULID TONT TEAB KUST.

Igal aastal on saanud aprillikuu viimasel päeval tavaks, et meie lasteaiarühmast saab hoopis koledate ja vähem koledate nõidade  kohtumispaik.
Loomulikult on kõigil nõidadel kaasas oma
sõiduvahend -luud, mis uhkelt seina najale pargitakse. 

Ja ega siis nõiad mingit tavalist toitu pole nõus sööma. Nõidadele maitsevad hästi küll ussikesed, küll konnad ja mõnikord isegi varbaküüned, lisaks veel erilised nõiajoogid. 

Nõidade päev algas seekord ämblikuvõrgu punumisega. Selgus, et ega see nii lihtne töö polegi, aga lõpptulemusega võis rahule jääda ja edaspidi saaks ämblikule konkurentsi pakkuda küll.

Paigalistumine ja punumine pole nõidade jaoks teadagi mingi õige tegevus ja kui turgutuseks mõned ussikesed hamba alla olid pistetud, siirdus käratsev ja huilgav nõiakari õue, et luuasõitu teha ning igasugu muid nõiatempe ette võtta.

Luuad olid üsna taltsad ja viisid nõiahakatised suurele staadionile, kus taheti kõigepealt järele proovida kui kaugele luuad ilma nõiata lennata suudavad. Iga luuaomanik teadis ise, kuidas oma luuast kõige pikem lend välja meelitada ja nii saadetigi need kordamööda teele.

Jälle oli vaja keha kinnitada. Seekord maitses hästi peanõia kaelakee, mille küljest iga näljane nõid tüki hammustada sai.

Ämblikud, ussid, konnad - nõidade lemmikloomad! Nõiad võtsid üksteisest kõvasti kinni ja proovisid, kas ussi pea saab saba kätte või mitte. Sai küll, aga lihtne see polnud.

Nõiad katsetasid veel kui kaugele võib lennata üks lilla kummik ning selgitasid välja, kes on kõige kiirem nöörikerija.

Püüdmise mäng ehk "Must nõid" lõppes aga suure tohuvabohuga, kus väikesed nõiad suure nõia kätte said ja enam lahti lasta ei tahtnud .

Ja oligi aeg nõidade piknikuks. Mida kõike ära ei söödud!

Nõidade päeva kõige oodatuim osa on suur otsimise mäng, kus nõiad pidid muru sisse peidetud pulgad leidma. Otsimise ja leidmise õhinat jagus tükiks ajaks, sest vanemad nõiad juba teadsid, et iga  pulga eest saab õnneloosi lunastada.

Kõik väikesed  nõiad jäävad pikisilmi järgmist nõidade päeva ootama.

VIHMANE PÄEV SOOMAAL

Ei juhtu just väga tihti, et lasteaialastele põnevaid loodusprogramme pakutakse. Eelmise kevade Siniallikul käigust olid väga head mälestused ning sel kevadel haarasime võimalusest minna Soomaale, kus võtsime osa RMK loodusprogrammist "Koprarajal meeltega".  Kutsusime  kaasa ka eelkoolirühma lapsed ning 28.aprillil saigi meie loodusretk teoks.

Paraku peitis päike end tiheda ja halli pilveteki alla ning Soomaa külastuskeskusesse jõudes ootasid meid ees äsjasadanud tugevast vihmast tekkinud porilombid ja üsna märg matkarada.

 Mureliku näoga programmijuht pakkus meile võimalust läbida vaid pool rajast, aga meie oleme ju kogenud matkasellid, seega otsustasime ikka terve kopraraja läbi kõndida. 

Õnneks oli ilm soe ja tuulevaikne ning vihmapiisku tilkus üsna hõredalt.

Vaprad matkasellid asusidki teele. Osade laste suust kostus äratundmisrõõmu: "Ma olen siin ju emme ja issiga käinud!" kuid osad astusid elus esimest korda laudteele ning uurisid, et miks küll metsa sild on ehitatud. 

Kui olime tükk aega linnulaulu ja värsket metsaõhku nautides jalutanud, seisatas programmijuht tahvli juures, kust lapsed musträhni ära tundsid. Saime teada, miks rähn hoolega puukoort toksib ja keda ta sealt alt otsib. Proovisime ka ise, et kas kõrva vastu puukoort hoides kuuleme, kuidas putukad-mutukad puukoore all siblivad.

Puutüvedel märkasime sildikesi, millele oli märgitud aastaarv ning veetaseme kõrgus. Nüüd saime teada, et Soomaal on 5 aastaaega ning viies on suurvee aeg. Saime mõõta, kellele oleks veetase olnud nabani, kellel ninani ja kellel oleks suurvee ajal vesi hoopis üle pea olnud. 

Edasi liikudes läks maapind üha märjemaks ning libedal laudteel püsimine nõudis omajagu osavust ning tasakaalu, sest kes see ikka oleks tahtnud teeraja kõrvale vette sulpsata. Õnneks said lapsed enam vähem kuiva jalaga teeraja läbitud.

Ühel väikesel lagendikul soovis programmijuht, et kõik lapsed silmad kõvasti kinni pigistaks ja üldse ei piiluks. Ta palus kotist pimesilmi endale midagi võtta ja kompides kindlaks teha, millega tegemist on.

Osati arvata küll, sest oleme ju ennegi männi-ja kuusekäbisid, teokarpe ja puukoort peos hoidnud. Programmijuht näitas ka käbisid, millega on maiustanud orav ja kust on seemneid otsinud rähn.

Teekonna jätkudes muutus maaspind üha märjemaks ja ega vihmasadugi hõrenemise märke näidanud, pigem vastupidi. Aga Soomaal peabki ju märg olema!

Jõudsime jõe äärde, kus igaüks sai oma silmaga näha, milliseid suuri puid on koprad võimelised oma teravate hammastega langetama. Nägime ka kobraste urgusid ja nende toidutagavarasid. Tundus nagu oleksime jõudnud kobraste kuningriiki. Loomulikult ei näinud me ühtegi kobrast, sest vaatamata pingutustele ei õnnestunud meil vaikselt ja märkamatult liikuda. Koprad on aga väga ettevaatlikud ning kaovad  väikseimagi võõra heli peale kiirelt peitu.

Kui olime kopraraja läbi kõndinud, siis andsime ilmale alla - vihma sadas ja otsustasime kaasavõetud piknikutoidu soojas ja kuivas külastuskeskuses ära süüa. Küll soe tee ja saiakesed maitsesid hästi!

Kõhud täis söödud, saime uudistada külastuskeskuse väljapanekuid ning nägime lõpuks ka päris kobrast, paraku küll topise kujul.